REIS

Saate aru,ma nädal aega,kirjutasin enda reisipostitust. Aga eile,miskitõttu autosave bloggeris ei töödanud,ja KÕIK KADUS ÄRA. Ma olin 10nda reisipäeva juures siis juba. Niiet,ma olen suht vihane ja tüdinenud ja võtan seda kui suurt kohustust,niiet teen lühikokkuvõtte.

1.jaanuar läksin otse uusaasta peolt siis lennujaama,orieteeruvalt 11 paiku kohtusin üle 5 ja poole kuu oma pere ja parimat sõbrannat!:) Väga mõnus ja kodune tunne. Kallistasime ,rentisime auto lennujaamast ja sõitsime minu kodulinna. Check in hotelli ja jalutasime täiesti surnud ja tühjas Los Andese linnas,surnuaias,kooli juures. Nemad ööbisid hotellis, Steneli ööbis minu pool,õhtul siis olime minu kohalikus peres õhtusöögil,mingi mitu tundi oli ära. Kõik said hästi läbi ja mina olin tõlgiks:D Andsime üle ka palju kinki,iga ühele eraldi. Emme oli nii ilusti kõik teinud. Õhtul läksime ka mägisõitu tegema Carlosega.

2.jaanuar läksime siis omadega Argentiinasse. Piiripunktil sai kõik ilusti,kusjuures siin ei tohi üle viia ei mingit sööki,eriti veel puuvilju. Aga meil olid küpsised,see neid ei huvitanud. Sihtpunktiks oli maailmakuulus veinilinn Mendoza, minu linnast oli umbes 5 tundi sõitu,enamus aeg mägede vahel. Mendoza oli suhteliselt suur,otsisime hotelli ja läksime linna peale. Mina hüppasin vahel juuksuristki läbi:D Öösel oli õudne,sest ainuke sääsk terve Mendoza peale valis ohvriks minu.

3.jaanuar läksime siis Mendoza loomaaeda,väga ilus suur ja roheline. Tipphetkeks oli see,kui seal vabas looduses ahvieksi toites üks emme peale oma kakakese tegi:DÜldse ahvid seal puurides olid ka väga vallatud. Ja tagasitee Tšiili. Seekord piiril mitu tundi olles Vist,igatahes kaua. Ja suur draama,sest Danieli kotist leiti MANDARIIN,ja piirikontroll oli suht vihane. Me pidime KÕIK kotid ette näitama,mehike ise ka kätega vaatas kõik,ka salasahtlid läbi,leidis mandariini ja nägu kohe vihane:D Me steneliga no tõesti ei suutnud naeru pidada,sest see oli ÜKS VÄIKE MANDARIIN!:D
Edasi tegime väikse peatuse lume peal,kõva ja suht mustunud,aga lumi on lumi,sain ka 1.st korda käega katsuda. Tegime pilte ja edasi. Sihtpunkt oli Valparaiso, minu lemmiklinn otse mere ääres. Üks vanimaid linnu Tšiilis ja väga eriline oma värviliste väikeste majade poolest. Hotelli leidmine see öö oli raskendatud kuid magama me lõpuks saime ühte hostelisse.

Järgmine päev 4.jaanuar läksime Valparaiso linna peale. Saime mingi krigiseva tõstukiga ühele vaateplatvormile,külastasime vega meeldivat protestantlikku kirikut. Kusjuures see kirik pani mind korra mõtlema,et läheks kah usklikuks. Nii meeldiv oli ja pastor tegi väikest eksurssiooni kiriku ajaloole ja olevikule. Aga mõtteks see jäi. Jalutasime veel, ostsime postkaarte ja autosse. Hakkasime mödöa rannikut sõitma La Serena poole,suurim kuurortlinn. Või midagi taolist. 5 tundi sõitu. Vahepeal söögipeatused. Kohale jõudes oli ilus päiksepaisteline ilm, õhtul 6e paiku. ööbimiseks oli Cabańa, ehk selline eraldi majake meile kohe ookeani ääres. Oli palju neid majakesi,ja selle keskel ilus bassein ,lamamistoolid ja mõned mänguplatsid. Väga mõnus.
Õhtul läksime poodi ja randa pilte tegema.

5.jaanuar algsa söögitegemisega issi poolt. Edasi läksime kesklinna, Arheoloogia muuseumisse. Miks me sinna läksime oli lihtne- Lihavõtte saare Rapa Nui kuju. Neid on üle maailma viidud vaid 4ja erinevasse muuseumi- La Serena, Milano,Barcelona ja mingi x-linn veel. Üks 7st maailmaimest. Tegime siis sellega vallatuid pildikesi:)
Pärastlõuna paiku läksime me Steneliga randa,teised meie majakese juurde basseini äärde päevitama,mehed kõhukaid(noh,teoreetiliselt peakaid) hüppama basseini äärde. Õhtupoole veel shopppama,lõbustusparki ,ostsime tänava pealt arbuuuse ja maasikaid,ja õhtul sõime neid.

6.jaanuari hommikul startisime ühe klaurikülakese poole. Paari tunni teel,et minna Isla de Choro'sile. Ehk,maksime raha,meid pandi ühte kaluripaati istuma,vestid seljas,pilvine ilm,tuuline,ja sõitsime kahe paadijuhiga siis lähedal olevatele saartele. Seal kohtusime PINGVIINE, delfiiiine, igasuguseid linnukesi ja merilõvisi. Täitsa lahe oli:D Kuigi ma väga kartsin seda paadisõitu,lainete peal sõitmist.
Kuid tagasi,läksime sööma ja edasi sõitsime Calderasse. Mõne tunni teel olev linn. Otsisime hoelli ja läksime õhtul linna peale. Mere ääres oli üks baar,läksime sinna kogu seltskonnaga sööma. Emme-issi proovisid 1.st korda ära Pisco Sour'i,ehk kohalik nö rahvusalkohol,nagu meil eestis Vana Tallinn põhimõtteliselt. Selline väga kange jook Pisco,segatud laimimahla ja jääga. Daniel sai huvitava söögi-tacod vist. Igatahes,väga hea fiiling,hea musa,lõpus anti meile mingid mehhiko mütsid pähe ja tehti pilti:D

7-jaanuari hommik algas väga halva hommikusöögiga,kuid sellest hoolimata said kõtud enamvähem täis ja edasi läksime siis Pan de Azucarisse,rahvuspark. Tee peal melonipeatust tehes veel. Nacional Parque de Pan de Azucar on kuulus rannikualane rahvuspark, atraktsiooniks loodus ja seal olev saareke. Seda on ka Brasiilias,sama kujuga saar, samad nimed ka neil. Et jõuda vaateplatvormile,pidime jalutama,ja seda oma 3 km ühte otsa. Loomi ei näinud,kaktuste vahel ja üles mäkke,kuid polnud väsitav. Pilved olid ka, vahel olime juba nii kõrgel,et reaalses mõistes olime pea pilvedes. Kohale jõudes puhkasime,tegime pilte, ja 3 km tagasi:D Tee peal oli Daniel armas,küsis:"kuule,sa tuled ka siis meiega Minski võistlustele kaasa või?". Ütlesin,et "ee,ma elan Tšiilis?!". Daniel unustas pmst, tundis,nagu oleksime kõik reisil ja ma tulen tagasi nendega. Nii numps:D
Igatahes edasi...tegime söögipeatuse ja sõitsime otse Antofagastani. Suuruselt 2.ne linn siis Tšiili, 300,000 elanikku umbes, Santiagos 6 miljonit,niiet väike vahe või mis:D Otsisime hotelli mis oli suht raske,sest Dakari ralli oli seal samas linnas sama peäv ja kõik kinni,kudi saime üpris korraliku. Läksime siis linna peale jalutama, shopppama veidi, Big-Beni liba kuju juurde,ja lõpuks Rancontosse sööma. Pizzaresto. Öösel raske uni.

8.juuni varahommikul läksime Issiga salaja poodi. Stenelil oli sünnipäev,17. Läksime poodi,ostsime tordi,hula-kaelakeed ja krooni,küünlad ja ruttu hotelli. Läksin siis ülesse hotelli kööki,ütlesin,et me kohe-kohe tuleme hommikusöögile,et kuskil keskel palun tugle asjade ja koogiga,et teeme minu parimale sõbrannale sünnipäeva üllatuse. Tegidki. Steneli siis pidi puhkuma küünalt,puhkus,soovis,ja siis ma lükkaisn ta pea tordi sisse-nagu kohalik traditsioon ette ikka näeb!:D Kuigi raske oli,Steneli pea tugevus oli suurem mu kondikäe tugevusest,aga torti see sai:D Siis hakkas ta mitte-tradistioonilikult mind sellega loopima. Mõned üksikud ,kes veel hommikust sõid ,tegid mõnuga videosi telefonidega:D Pesime end ära siis ja sõime rahulikult hommikut edasi,lisaks veel mõnus magus tort. Noored läksid veel tunnikeseks mängumaailma,paar kvartalit eemal,mängisime tantsumängu:D
Edasi läks sõit Calama poole. See oliv aid vahepeatus et jõuda reisi sihtpuntki. Enne Calamat külastasime ühte mahajäetud linna, endise diktaatori-aegne. Seal varemetes veidi,ja Calamasse. Tegemist tsipake suurema linnaga,läksime suurde kaubanduskeskuesesse,toidupoodi ja hiljem kiirtoitu sööma. Kõik tahtsid Kentucky Fried Chickenit,mina ja Steneli Doggy's. Söödud joodud kustud kammitud, sõitsime tunnikese edasi. Tuli Valle de la Luna,väga kuulus,ja populaarne turismimagnet,Kuuorg. Maastik,VAPUSTAV. Meenutab justkui Kuu maapinda. Palav, lasime tuulel end hellitada,turistipildid nagu ikka ja paarkümmen km edias ja tuli reisi sihtpunkt- San Pedro de Atacama. Otsisime hotelli. Noh,mis hotellist me räägime,seal polnud vist ühtegi. Väga väike külake,kuid vaid turiste täis. Seal oli sellised hostelid või majakesed kes üürivad tube välja. Saime siis ühe hea kohakese,eraldi maja,kahe erineva numbritoaga. KUSJUURES,HHAHHA. Inimesed on ikka totud. See omanik ei osanud absoluutselt arvutada. Ma täpseid numbreid ei mäleta enam,aga ütles ühe ööö arvu. Me tahtsime kaks,aga siis oleks hind liiga kõrgeks läinud. Üritasin tingida,ta keeldus jäärapäiselt. Mõtlesin,et oh,mis siis ikka,paremat ei leia,võtame selle. Ja siis ütles lõpphinna,migni 14 000 peesot ehk 300 krooni odavama. Oli vist nii.Või oli 28 000? Igatahes, ma ütlesin,et JAJAJA,OKEI,võtame,maksame KOHE ära:D Et ehk hiljem arvutab uuesti üle või midagi:D Maksime siis ära ja läksime linna peale. Oi kus oli turiste!!! Seljakoti reisijaid ja taolisi. Armsad omapärased poekesed,tõsiselt mõnusad, noored tegid endale Hennad(lühiajalised tatood), pildistasime. Broneerisime piletid ka järgmiseks päevaks El Tatio geisrite juurde,buss pidi meid järgmine hommik kell 4 hommikul(!!!) peale võtma.
Vahetasime kodus riideid,sõime natuke arbuusi ja saia,ja linna peale,oli suht hilja juba. Läksime ühte restorani,seal oli päris huvitav klaaskuuli esineja, elutõene lõke ja mõnus. Peale seda vanemad läksid koju magama,me noored läksime pubisse,Steneli sünnipäeva tähistama:D Olin päeval juba ühe baarmeniga tutvunud ja lubanud,et lähen õhtul sinna,niiet otsisime üles koha ja sisse. Sünnipäeva puhul kinkis baarmen tasuta shampuse pudeli. Oli lõbus, öösel üritasime koju saada,eksisime ära:D Lõpuks hotelli, tunnnike magamist, ja kell 4 olime hotelli ees.

9.jaanuar homik,kell 4 olime siis hotelli ees,meid pidi peale võtma turismifirma auto. Läksime sinna,tavaline 7-kohaline auto, peale meie oli üks rootsi tüdruk Li ka auto peal. Üritasime siis magada,teekond oli 2 tundi,kuid auto loksus nagu lõbustuspargis. Mina küll magada ei suutnud. Jõuame kohale, VÄGA KÜLM!!!!!! Teadsime ka enne,et miinuskraadid,aga ma polnud ju pool aastat külma tundnud nii!!!! Suht raske oli. Autosi turiste palju,lähme siis maailma kõrgeima geisrivälja juurde,auto pargitud,reeglid teada ja sai jalutama minna. Väli ise oli ilus,meeletult palju geisripoisse, auravad,sulpsuvad,väga tsill. Ainult et väga külm. Miks läksime nii vara,seisnes selles,et siis tekib külmast teatyd õhurõhk mistõttu nad külma ajal purskavad kõige rohkem. Midagi taolist.
Saime hiljem seal samas ka hommikusööki,ma pesitsesin autos sooja otsides:D Mingi aja möödudes sõitsime siis edasi,taas palju rahvast ees. Seal oli looduslik kuumaveebassein. Ehk,riided seljast ja sulpsti sisse minna! Vesi oli vist 38-42 kraadi,ei tea täpselt. Mina ei läinud,ma tundsin et hetk et riideid ära võtta ja need 20 sekundit seda külma tapavad mu. Ainukesed julged olid siis mu emme ja issi. Ma tegin pilte. Tagaplaanil olid veelgi geisrikesi.
Tagasi autosse ja meie juht viis meid kuhugi jõeorgu,tegime pilte,siis looduslikest laamadest, tsintiljadest, flamingodest,kõrvalhüpe ühes kõrbekülas,sõime laamaliha(väga maitsev!!!),hakkas soojemgi juba. Ja San Pedrosse tagasi,orienteeruvalt 12 paiku. Li oli noor 20ndates reisihimuline,jagasime kontakte ja kutsusime pärastlõunal teda meie soolakõrbe kaasa. Läksime siis hotelli,magasime paar tundi,Li tuli,sõime arbuusi nagu iga päev praktiliselt, ja auto ja GPSiga siis soolakõrbe. Salar de Atacama on maailma suuruselt teine soolaväli,ikka vääääga suuuur. 1.ne asub boliivias. Maksime veidi raha ja läksime turistiele tehtud jalgrajale, 600m ring vist. Selle tee peal oli 2 järvekest,soolajärved kus olid flamingod. Päris palju veel,vahepeal järvede vahel lennates ja meie näppudega flamingokõhtude poole osutades. Sisalikke oli ka. Maastik ise oli täiesti valge, soolastunud kivid,kõik valge. Taamal vulkaanid,mida seal regioonis suhteliselt palju.
Retk tehtud,kodulinna tagasi,interneti punkti,sööma ja õhtupooliku veetsime siis meie hotellis/hostelis,pakkides ja kaarte mängides.

10.jaanuar hommik olime kell 9 turismifirma ukse ees. Seekord viis auto meid SANDBOARDILE. NII ÜLIM! Oli vaid meie ja meie lühikest kasvu õpetaja kaasas. Sõit kestis pool tundi ja mienk oli Valle de la Muerte, ehk Surnuorgu. Seal peatasime auto,edais oli ohtlik minna sest auto võib liiva kinni jääda,kõrbelauad kätte ja jalutasime 10 minutit meie tüünile. See oli suuur. Seal snowboardis-olevaid tõstukeid polnud ülesse muidugi. Ikka omad jalad ja kondimootor. Esimene kord üles mäkke minema võttis meid kõiki juba nii võhmale. Rääkimata kuumusest. Õnneks oli varajane ja polnud nii põletav ega tuuline,et liiv haigeks teeks. Saame õpetussõnad,ei tundu raske, ja saame teha teisele poole mäge lühemaid sõite. Väga kaifffff oli! Ei kukkunud me pikali kohe,oli väike maa lihtsalt olla alla sõita,nii 20-30 m. Siis kui olime juba kogenumad asime kõrgemaid laske teha ja lõpus täitsa kõrgest tüünist. Mu emme tegi ka,ta niii tubli! Issi ja Daniel olid kõige aktiivsemad,ma seal puhkasin koguaeg,nii raske koguaeg seal ülesse ronida,liiv pehme ka ja laud käes. Ohjummal. Vesi oli meil ka kaas. Vahepeal kukkus ikka maha ka,ja liiva IGALPOOL. Ha,nali ka. Mina panen sealt kõige suuremast alla,Daniel karjub "TÕMBA PÜKSID ÜLES.....PÄRAST". Ma olin poole laskumise peal,ja selle asemel et tasakaalu säilitada nagus eal väga tähtis,hakkan ma pükse üles tõmbama,ma seda "pärast"'it ei kuulnud. Ja panin näoli maha:D Daniel tegi sellega veel tükk aega nalja:D Lõpus panime 4kesi koos alla,emme oli enne alla läinud kelgutades ja kottidega,filmis ja tegi pilte.
3 tundi seal oldud,läksime väsinud,kuid uuest kogemusest ergastatuna tagasi oma linna. Seal otse asjad auto peale ja lahkusime San Pedro de Atacamast. Algas tagasõit.
Õhtu veetsime ühes nunnus hostelis Chańarlis. Vist,või oli muuu linnake.Ei vist polnud:D Läksime õhtul hiina restorani ja tuttu,ei midagi erilist.

11.jaanuar hommik auto peale ja hakkasime sõitma La Serena poole. No umbes 4 tundi. Tee peal oli väga kihvt see,et sõitsime Dakari autode VAHEL! Maantee peal suht paljudes punktides oli kogunenud hästi palju rahvast,kõik pildistades autosi meie ees v taga,Dakari ralli autod. Meid ei märgatud,isegi ei vaadatud meie auto poole. Väga tsill, la Serenas oli kõik rahvas tänavatele tulnud, Dakari rallile eraldi tänav jäetud ja seetõttu ummmik. Sõitsime La Serena küljelinna Coquimbo,ei teagi kust algab üks ja lõppeb teine. Saime taas väga väga hea Cabańa,pidi maksma 55 000 peesot,aga omanik ütles,et teeb meile 40 000ga. Vääga hea:d Läksime siis randa. Oli küll pilvine,kuid peab ju ära ujuma!!!! Niiet eestlased läksid lainetesse. Mina nend ehulka ainukesena ei kuulunud,mul Tšiili ID kaart isegi. Külmetasin rannas ja lugesin raamatut ja filmisin teisi.
Väike puhkus majakeses ja läksime kaubanduskeskusesse,sööma,shoppama.
Öö oli rahulik! Me Steneliga vaatasime veel filmi läpakast.

12.jaanuar hommikul jalule,ja läksime itta. Sõitsime tunnikese ida poole,kus asus Valle de Elqui, Elkiniorg. Ilusa maastikgua org, kus on palju linnakesi kus tehakse rahvusalkoholi-piscot. Läksime suurimasse, Vicuńasse,turismiinfost infot,kesklinnast kivideta viinamarjad ja autoga Capeli tehasesse. Tšiili kuulsaim rummi ja pisco tootja. Algul oli aega eksursoonini,sõime hot doge siis ja värskeid mahlu. Väike maavärinake oli ka!:)
Grupiga eksursioonile,hispaania keelne. Nägime erinevaid sorte viinamarju,masinaid kus viinamarjad aetakse ja mitmeid erinevad tünnisaali,kus kääritatakse ja hõitakse kõike. Räägiti selgets protsessist ja tegumoest. Tehnika muidugi nii hea polnud kui Alecoqil!:D
Lõpus saime proovida ka. Tuvustati eraldi kõiki tooteid,sai proovida Piscot erinevate maitsetega ja osta. Ostsime siis piisavalt et Eestis ka tutvustada teile. Kes juba saanud proovida,palju õnne. Mulle see Pisco ei istu.
Edasi sõitsime siis vaateplatvormi juurde,kus oli ilus vaade orule ja järvele. Oli palju neid hütikesi/poekesi suveniiridegamahladega ja lilledega. Proovisime kaktusmarja suhkruga(muidu on a väga hapuu). Näeb välja nagu kiivi seest,aga roooohke suhkruga. Kaktusemarja mahl oli ka niii hea. Vaade oli samuti vapustav!
Edasi läksime 5 tundi minu linna poole. Arbuusi-meloni peatused nagu tavaks saanud ei puudunud seekordki.
Los Andeses esimese asjana tegime check-in'i mu perele ja siis läksime Host-pere juurde. Tervitasime neid kingitustega ja istusime maha elutuppa,kus kohalik tšiili pere andis ka kõigile kingitusi. Kõige emotsionaalsem oli nagu ikka,minu kallis emme!:D Kes Tshiili suurt lippu saades(mida ta reisil otsis),issi julmalt diivanile lükkas eest ära ja kallsitas mu host-ema. Väga nunnud. Siis sõime õhtust,rääkisime hästi palju kuidas läks. Ei väsitud kordamast kõigile,et nad on alati teretulnud siia,et Helena nii hea tütar,et neil alati siin kodu olemas ja et loodavad et Eestiski neil kodu ootamas ja väga südamlik õhkkond!
Steneli jäi siis minu poole, teised hotelli,magama.

13.jaanuari hommik algas suure pauguga. Nimelt meie vlge koer,Kuki,9-kuune,suri. Ta oli paar päeva varem haiglasse viidud sest carlos tagurdas talle otsa,murdes ta jalaluu,kuid ei pidavat olema midagi hullu ega ohtlikku. Siiski,istusin host-emaga aias,ootasime kuni mu pere mulle järgi tuleb,kui Rosita tuli karjudes ja nuttes aeda,et Kuki on surnud. 9-aastasele oli see suht suur löök,võtsin rosita enda põlvele ja kallistasin teda. Siis tuli mu pere,Rosi üritas ka pisaraid alla hoida,Belen oli üldse enda tuppa sulgunud,tema koer siiski,Carlos ta mees ka:(
Kuid sellest hoolimata oli hüvastijätt väga südamlik. Mu kaks ema,kallistasid kaua-kaua,mõlemad nutttes. See oli küll väga südamlik vaatepilt aga uskuge mind,kui imelik see minu jaoks oli!!! Kuid korras, nähtud üksteist arvatavasti viimast korda,tänutunne mõlemal perel,ja me lahkusime.
Sõit algas Santiago poole,tunni aja tee. Tee peal ei teinud arbuusi peatust vaid McDonaldsi!:D
Santiagos läksime esimese asjana Fantasilandiasse,see suuuur lõbustuspark. Saime järjekorrata sisse. Väga lahe,väga suur. Esimese asjana kohe surmasõlmega ameerika raudteele,me Steneliga kõige -kõige ees! Daniel ja issi taga, emme ei tulnud. ÜLITSILL OLI! Siis läksime veeatraktsioonidele,emme ka,olime kõik läbimärjad ja proovisime kõik kõik ära. Emme ja issi läksid sealt peale paart tundi ära,et nad läheavd ees linna ära otsivad hotelli,et me lõbutsegu edasi. Me noortega olime siis ala 2 tundi veel seal,proovides peaaegu kõik ära ja kõhtu kostitades.Ma tegin uue henna ka,teised mitte.
Siis läksime ära, minul suu peas,küsisin tee metroojaama,metroojaamas õigete peatusteni. 3 korda pidime ümber istuma ja suht lahe oli!:D Sellises suurlinnas metroos seigelda. Aga kesklinn polnud kaugel ja õige pea kohtusime keskplatsil tuvikestega,emme ja issiga. Läksime meie hotelli. Otse kesklinnas,5e minuti tee Plaza de Armasest(keskväljak), hea ja ilus ja odav. Köök ja puha. Vahetasime riideid ja linna peale. Steneli ja emme shoppama,issi mina ja Daniel erinevat teed naistest,läksime mängupõrgusse. Mitte kasiinosse,aga see,kus hästi palju mänge nagu tantsumäng,guitar hero,need autoroolimängud ja puha. Tegime paar guitar hero mängu,mehed tegid korvpallivõistlust ka. Kui ma ei eksi võitis napilt Daniel!:D
Enne seda,läksime keskväljakult mööda. Seal on nagu ikka,palju esinejaid ja artiste. Me vaatasime kõige menukamat,miimishowd. Ehk oli miiim,kes oli sinna täitsa oma auditooriumi tekitanud, tegi möödakäijatega nalja,mistõttu keegi enam mööda väga ei kõndinud ja mindi ringiga. Tegi igast inimeste üle nalja seal. Siis...tuleb ta minu ja Danieli poole,paistame vist silma ebahariliku välimusega:D Viliseb "you can leave your hat on" laulu, tuleb minu suunas,lipsu ja mütsi visates maha. Mõtlen et ohhhjama,minu juurde tuleb. Aga kus sa sellega,läks Danieli jurude ja üritas musi teha.Ta oli mees. Nali naljaks,võttis siis minu käe kinni ja rebis sinna keskele!:D Sessuhtes on suht lahe, 5.miljoni elanikkonnaga kesklinnas, osalen kuskil popis miimishows,minu üle nalja tehes:D Issi filmis ka. Olin seal ikka paras ports minuteid,siis rebis Danieli ka ja üritas meid abielluma panna:D ütlesin et eiei,ta on mu VEND, ei eii,palun mitte nii! Tehtud,Daniel käed laiali ja surnud nägu peas mängimas Jeesust,ja mina miimiga abiellumas. Lõpus pidin põsemusi ka tegema,kuid ta otsustas näo pöörata. Selline pervert!!
Väga tsill. Hiljem läksime issiga teise show juurde ka,kus võeti tule alla issi. Küsides kust ta tuleb,ja kas räägib hispaania keelt. vastust kuudles öeldi naljaga,et "mine ära siis,kui sa hispaania keelt ei mõista. dollareid on? raha ka pole,mine ära!". Või taolist. Sellise naljaga:D
Ootasime naisi ja läksime hotelli. Väikese jamaga,et Daniel oli enne meid läinud ja ust ei avanud.Koputasime ja kutsusime tükk aega,no mees ei tee lahti,nii sügav uni???:D Läksin alla reseptsiooni,et palun helistage sinna:D Daniel oli vannis,ha!
Õhtul läksime 4kesi, mina,Daniel,issi ja Steneli välja. ööelu Santiagos küll 0. Vähemalt kesklinnas. Läksime siis otse Plaza de Armasel olevasse baari,issi võttis Pisco. Mina ja Steneli leidsime veel hilsied kunstnikud platsilt,kes jooonistasid ja maalisid. tahtsime koos pilti. Mees tegi siis digikaga pilti,ja joonistas selle järgi et me ssaaks samal ajal baaris olla. Baar igav,läksime otsisime jäätisekohvikut,mis kõik kinni,ajasime kunstnikega juttu,saime selle VAPUSTAVALT ilusa maali tagasi,ja läksime magama. Aa,vahepeal ostsime tänavalt šašlõkki ka. Pool läks koerale. Koeri Tšiili tänavatel vääääga palju kusjuures!!!
Ja tuttu. Emme oli kõik enamjaolt juba ära pakkinud. Ta nii tubli.

14.jaanuar hommik läks issi poodi ja ostis hommikusööki meile. Sõime ja jõime kohvi, pakkisime veel viimased asjad,ja autosse kõik. Kas juba kõik läbiii??????
Kella 11 paiku jõudsime lennujaama. Tankisime, kotid kärru ja lennujaama. Lasin neil veel viimast korda sooja päikest tunda silitamas nende nahka. Nad lähevad otse miinuskraadidesse ju!:DSee pakkus mulle nalja. Samas oli nii imelik,et...ma jään,ja nad lähevad. Varem oli vastupidi,21.juuli 2009,nemad jäid ja mina läksin. Kõik tuleb ringiga tagasi või mis:d
Lennupiletid,emme ja issi said miskitõttu 1.se klassi, läksime suveniiripoodi veel,ja siis hüvastijätt. Sundisin end mitte pisaraid valama. Kui nad kuskile kotikontrolli läksid,ma olin eemal,veel viimast korda lehvitasin,siis tuli pisar silma küll. Mu oma pere,see kõige kõige parem ja alati jääv. Keha veel meenutamas hiljutisi tugevaid kallistusi,ema emalikku, Venna vennaliku,isa tugevat ja Steneli parima-sõbrannalikut(kuidas kirjutada???) kallistust. Ja nad läksid.
Ma võtsin bussi ja sõitsin kesklinna,kust võtsin bussi Los Andesesse,mis muidugi poole tee peal katki läks:D Feil. Issiga veel SMSimas,kui väga ma neid armastan ja nemad mind. Ootasin pool tundi päikese käes siis uut bussi,ja sain koju. Rahulik tunne oli, tundsin,et olen...kodus. Imelik kaspole. Samas teadsin,et õige kodu Eestis. Tundsin,et nüüd tean,mis mind Eestis ootab,igavene ja jääv kodu ja pere,ja nüüd pean Tšiilit eriti nautima,see pole jääv ega alati,vahetusaasta on korra elus. Tänasin pere,et mulle on see harukordne võimalus antud siin vahetusaastal olla niiiivõrd kaunis riigis ja tundsin end hästi. Tutvusin ju terve põhja-Tšiiliga põhimõtteliselt. Teades,et varsti ees reis lõunasse,tõi hea tunde,ma saan nii palju ära teha ja reisitud!!!!

Ilus reis oli ja nägime väga palju. Pilte üle 2000de. Homme või kunagi laen mõned pildid ka. hetkel kell 1 ja väga ei sooviks.

***



Kusjuures täna oli host-ema sünnipäev. ja cliff-jumping oli vääääga vägev. Aga kirjutan lähiminevikusündmustest teinekord lähemalt!:)