Täna käisin Santiagos, Väikest Hiiglast vaatamas. Postitan mõnikord video temast,sest hetkel väga kiire. Tegemist uidu mingi 10meetrise nukuga kes mööda Santiagot ringi jalutab. Olin põhiliselt suremas, NIII PALAV,raha ei võtnud kaasa,juua ei saanud,varju ei olnud,päikesekreeemi polnud. Väga nõme oli sessuhtes.
Kohe tuleb ema sünnipäevapidu. Üllatusena tulevad talle 10 minuti präast ühed mehhiko jorsid laulma, ema on alati sellest unistanud ja nüüd tellitigi koju. Tema veel ei tea:D
Kusjuures,ta sai 50. Ma tegin talle sünnipäevaks luuletuse. Teinekord postitan, praegu nii kiire ja ma tean, et ma niikuinii hiljem ei viitsiks midagi teha!:D
Muidu muud ma suurt teinud pole. Olen siiamaani õnnelik,157 päeva veel ja olen eestis!

Olin eile korra populaarne ka. Üks kena poiss Cristofer,kelle pool alati peod on,kus ma paar korda käinud,kutsus mind eile temaga kahekesi tema mereäärsesse suvilasse. Ta küll ainuke hea väljanägemisega poiss keda siin kohanud olen aga ma siiski hea tüdruk. Aga meelitav siiski kui keegi mind niimoodi välja kutsub.
Aga vanaema, mäletan,et sa alati kartsid et ma tagasi ei tulegi ja jään siia ja abiellun:D Ei ole nii,tõesti,kohalikud mehed on suht pooletoobised, juuksevärvist kaugemale nad väga ei suuda näha,vnoh,mul pole au olnud kohtuda normaalsetega ja üdliselt ma üldse väldin siis meesoost tutvusi. Selliseid sõpru ei loo,paar sõna on ja nii jäääb ka. Niiet ära muretse. Hoian eemale!:)
+ Eestis ootamas mind headus ja õnn.

Ootan juba Eestit kuid ära ka ei taha üldse.
OK, lähen nüüd,kohe tulevad paksud mehed laulma!