Nädala kokkuvõte.

Nüüd tuleb piiiikk postitus. Aga järgmisest nädalast hakkan korralikuks ja tihedamini kirjtuama,ei pea taas nädala lõpus mingi tervet nädala kokkuvõtet tegema.
Kes viitsivad,neile siis.

Reede,30 oktoober.
Sellest päeval kirjutasin.Koolis ei käinud ja Alli pool olime. Aga õhtul läksin siis peole. Camilo 18nes sünnipäev. Loomulikult ma teda ei tundnud,aga Mauge, Margarethi klassikaaslane,kutsus mu. Ma kutsusin omakorda Alli. Rahvast oli,enamasti mehed. Aga hea oli,et nagu ei teostatud odavat flirtimist või midagi,vaid küsiti ikka mu riigi,kultuuri ja minu kohta. Väga väga mõnus oli. Sain uusi tuttavaid ja tore õhtu oli. Öösel maksin kirvehinda taksojuhile,et koju saada. Elaks ma vanas kodus,oleks sanaud jalutada 3 minutit,nüüd pidin kuskile maakolkasse laskma sõidutada. Kurb.
Mainin ka seda, et järgmine päev ütles Mauge mulle,et "Mida sa Helenaga tegid seal. Ta tuli koju ja tantsis ja laulis üksinda kella 5ni hommikul elutoas". EE,JAH. Ma tulin kell 2 koju ja otse oma tuppa magama. Margarethile ikka ja JÄLLE meeldib must kuulujutte ja mingeid luiskamislugusi teha.



























































Laupäev, 31 oktoober
Kodune päev oli. Alliga käisime vahepeal ratastega taas sõitmas. Lihtsalt,koguaeg avastame uusi teid. Kuskil põldude vahel,koguaeg jõudes uude külakesse või mäejalamile. Väga väga mõnus on:) Kui vesi otsa saab,koputad maja ukse peale ja keegi ikka aitab välja. Aga kusjuures,see sama hommik,meie maja ees oli õnnetus,jalgrattur suri ära,auto põrutas otsa. Seetõttu mu ema nõudis mult kiivri kandmist,aga loobusin meeletu palavuse tõttu ja olin külavaheteedel,mitte maanteel. Aga jah,ratturitele tegelt ohtlik siin. Autod kihutavad ja liikluskultuur suht..olematu.
Kella 7me paiku,kõik sagivad,küsin,mis toimub. "Me lähme halloweenile,tule ka. 5 minuti pärast lähme". Võtsin asja rahulikult,teades,et 5 minuti väärtus võrdub kolmekordse ajaga. Eksisin,ei lahkunud 15 minuti,vaid 40 minuti pärast:D Igatahes,kuna mul riideid polnud,siis panin lihtsalt mustalt riidesse. Jonathan,rosita ja Anita olid kostüümid ka muretsenud. Mõtlesime,et ma näen liiga igav välja-värvime mu näo ära. Mõeldud-tehtud.Parajalt õudne nägin välja. Mida oligi vaja teostada. Ega siin Halloweenil sa nunnu eideke nagu Kadripäeval pole. HALLOWEEN, daa? Siis meikisime Carlose ja Beleni ka ära,auto peale, Rosita sõbranna poole,ja sõbranna ja ta isa ja vennaga siis liikvele. Põhimõte oli selles,et lähed maja ukse taha ja karjud "KOMM või POMM". Ehk,kui kommi ei anta,tehakse mingit ulakust. Meil olid kaasas munad,et neid majadega loopida. Üliigav,et kõik andsid kommi,ausalt. Ma oleks täiega tahtnud paar lartsu virutada:D

Aga väga lahe oli. Kui Mardi-ja Kadripäeval kõik põhimõttelsielt sama stiili järgi,siis sini Halloweenil mitte. Tänavatel olid lapsed Supermani kostüümides,ingelid, printsessid,konnad, kuked, draakonid,nõiad, kassid, klounid,ahvid. Kõike leidis. Värviline loomaaed. Komme saime ohtralt.
Kuigi mainin,et mulle meeldib palju rohkem Eesti Kadrikad ja Mardikad,siis on nagu laul ja tants ka. Siis nahhaalselt ukse taha ja "KOMMMMMMMI!". Rosita oli populaarne ja meil siiamaani majas neid komme.
Siis sõitsime autoga koju. Autos üürgas Jacson ja tuju tuli hea ja Nataliaga üürgasime kaasa laulda. Kodus laulsin kõvasti NÕIALAULU(Nõiaelu,nõiaelu,see jah,on kõige parem...),ja natalia tegi tantsu juurde.
Edasi tahtsin Scaliburi minna tantsima. Elissa sai,esimest korda vahetusaasta jooksul ta vanemad lubasid teda diskole. Nad varem pole lubanud,sets nad kardavad,et seal juuakse,ja tühje pudeleid loobitakse ja ehk savautabs ee sihtpunktina Elissa pead ja Elissa sureb ära. Draama. Kui juba Elissa perekonnast rääkida,siis:
Isa:"Homme sajab vihma"
Elissa:"Kust sa tead?"
Isa:"Sest Benjamin(vend) ei kakanud täna".
Kiiksuga pere. Enivei..Klubisse ei jõudnudki. Õed ei läinud,sest olid väsinud,niiet jäi ka minule see lõbu ära. Heaküll,tuttu.

Pühapäev, 1.november

Vist oli mõttetu päev. Tipphetk oli siis,kui läksime autoga el cerro'le,ehk nagu see mäeke,kus ma varemgi korduvalt olnud. AGA,selle vahega,et autoga. Ja mitte autoteedel,miks seda? Sõitsime kõige tippu kuidagi. Seda abistasid KAKS käigukangi. Ei sanaudki aru süsteemist,vahel üks,vahel teine. Jõuame tippu ja paneme alla. Ja see oli ÕUDNE. Sest mägiratta teede kaudu ja läbi põõsaste ,vahel autoteel,aga siis kihutades. Adrenaliin käis üle. Autojuht Carlos,teda ma usaldasin ka. Ta ons eda varemgi teinud. Aga kui mäe äärt mööda kihutasime, oli kõhe küll. Vaadake nagu Lõuna-Euroopaski mäed,et kitsas tee,all on sügavik ja koguaeg kurvid. Ja me kihutasime siis seal, hea et ühtegi autot vastu ei tulnud. Igatahes, ma ei taha seda uuesti teha, aga siiski lõbus kogemus. Kui just seda lõbusaks saan nimetada,aga meeldejäävaks. Kahju et videot ei saanud teha-.-

Esmaspäev,2.november.
Kool. Peale kooli läksime Alliga kesklinna. Mõtlesime veidi shopata, aga ei leinud midagi. Noh,ma leidisn 3 paari kõrvarõngaid, 20.- paar. Siis saime Elissaga ka kokku,siis tuli vahepeal Carly ka(USAkas). Ja siis 3kesti tsillisime hängisime plaza de armas'el. Kusjuures,nagu Euroopas on raekoda või migni taoline plats kesklinnaks,siin igalpool on nö Plaza de Armas. Armas on mõnus minujaoks,kohalikus mõistes relv,sõda vms. Aga jah,selline park ja keskel alati purskkaev. Ei tea kas just igas linnas,aga ma olens eda 5s linnas nii näinud,ka pealinnas. Niiet nii. Igatahes,istusime seal,tegime kvaliteethuumorit,tuli Thea ja rikkus kõigi tuju suhteliselt ära. Ta on natuke...imelik. Igatahes,peale seda koju.

Teisipäev, 3.november.
Olime Alliga teinud plaanid,et lähme KOLMAPÄEVAL Santiagosse. Elissa muidugi ei julgenud enda vanemate käest küsida. Plaanisime siis kokku saada teisipäeval õhtul ja kuna ta tõbine,pidin andma nats rohtu et kolmapäevask terveks saaks.
Mul pidi peale kooli ideekohaselt olema klaveritunnid. Kedagi polnud kohal. Järgmisena pidi kell 5 olema jalgpall. Ostsin uue Cosmopolitani ja sisutasin aega seda lugedes Plaza de Armas'el. Siis anti teada läbi teleofni,et trenn jääb ära. Ka Alli teatas,et on haigeks jäänud,ja et homme ikka tulla,ei taha riskida ja välja tulla. Heaküll,ostsin talle karbi maasikaid,Goldrex ja Xymelin juba hommikust kotis ja sõitsin Allile külla. Nii hea sõber olen:D Olin tund seal,ajsaime juttu,tegin ta tuju paremaks,planeerisime natuke kolmapäeva. Siis koju.
Aga Alli elab pärapõrgus. Minu kodu suht lähedal(jalutades umebs 45 minutit), aga kuskile nii ära peidetud,kus taksod ka ei sõida. Võtsin sel palaval palaval suvepäeval,koolivorm seljas,holmates ka villaseid tumedaid põlvikuid,ja 25 minutit jalutamist,et jõua maanteeni ja seal taksot oodata. Oli palaaav. Aga..jah.
Koju jõudes värvisin pead. Olin päeval ostnud. Mu eelmine pruun värv oli hakanud maha tulema,niiet läksin poodi päeval,aga seal oli üks gei mees ja küsis,mis tahan,vastasin,et pruuni juuksevärvi.Andis mulle mingi. Aga seal ühtegi pilti peal polnud,et MIS värv. Lähen koju,värvin ära,vaatan peeglist- must. Või siis kraadike allapoole ehk tumetumetume pruun.
Feil. Nagu mu emmeke ütles,näen nii õudne välja et ei saa enam mehele ka:D


KOLMAPÄEV, 4. OKTOOBER
Hea et kooli ei läinud,ei pidanud tegema oma karistusesseed religioonis.
Aga,läksime Alliga Santiagosse. Miks? Niisama. Shoppama. Sest 14.nov. me ei saaks. Mõnus või mis,kui kooli ei viitsi minna- mine pealinna shoppama:D
Meil polnud mingit plaani,vaid,et leida mingi kaubanduskeskus kus on Ripcurl,et Alli saaks teatud kontserdipiletid osta. Muud midagi. Kui h-emale ka ütlesin,siis "Ou,ma lähen kolmap. Santiagosse,kooli ei lähe." ja vastsueks sain "okei"(oca, nagu nemad ütlevad). Mul perega vedanud,teistel vahetusõpilastel nii lebo pole:D
Igatahes,kell 8.30 bussile. Sõit kestis poolteist tundi,jõuame kohale päikselisse Santiagosse,populatsiooniga 4 miljonit. ja meil pole ei kaarti,mappi,midagi. Ja Santiago on tembeldatud Lõuna-Ameerika kõige ohtlikumaks linnaks. Ja meil väljapaistev välimus. Allil enamasti.
Kuigi pean ütlema,et ohtlik ei tundunud midagi ja nii sõbralik oli.
Igatahes,bussijaamast panime lihtsalt jalutama,vaatasime,kuhu ülejäänud inimesed lähevad. Mõtlesime,et võiks leida Plaza de Armas'i ja kesklinnas olla ja selleks ajaks süüa osta. Jalutasime,küsisin juhusliku käest,et kuhu SUUNDA jääb kesklinn. Vastuseks sain"See ongi kesklinn". Mina:"Aga kus ollakse kõige rohkem,nagu pea park?" "Neid siin palju". Lähen järgmise juurde. Annab suuna enamvähem kätte,jalutame.
Suurlin on suurlinn. Ja me Alliga kesklesime rõõmust- ME OLEME TSIVILISATSIOONIS! Ei enam väike küla Los Andes oma värviliste ja väikeste majakestega,kus krohv maha kipub. Nüüd pilvelõhkujad, moodsad autod, pintsaklipslased, suured liikuvad plasmareklaamid, suunad juhatavad McDonaldsisse või muudesse kuulsatesse poodidesse. Jalutasime,kuni nägime suurt tänavat,väga palju rahvast ja butiike täis. Saime aru,see on peatänav. Ja nagu keegi ütles,siis selle tänava lõpus on ka Plaza de Armas. Väga hea,que bueno. Jalutame, kuule suuri vilesi,karjumisi,vaatame seljataha- suuur rahvamass plakatidega tuleb meie poole. Protest.
Protestisid töötajad, ma ei tea miks,aga arvata on et raha pärast. Nii see elu siin maailmas käib ju,raha paneb rattad käima. Jäime seisma ja imestama. Näeme,et rahvast tulemas ikka VÄGA PALJU. Ja samale tänavale. Taaskord satun kuhugi massiüritusele või midagi. Jääme seisma,kuni esimesed jõuavad meieni,teen neist pilte,näevad meid,ja kutsuvad meid endaga pildile. Otsustasin jääda fotograafi rolli ja Alli ronis sinna. Sõbralikud inimesed vähemalt,mitte vihaselt jalhu trampides protesteerimas. Kõigil viled suus ja megamüra. Vaatame,kuidas nad mööduvad,üks grupp,siis teine grupp. Kõigil siiski naeratus näol,õnnelik rahvas. Jalutame ka edasi,tee äärt mööda. Näe,me Ripley't. Ripley on siin kuulus pood. Nagu..Kaubamaja põhimõtteliselt. et 3 korrust,naised,mehed,tehnoloogia,lapsed ja kodutarbed ja nii. Ja selline taskukohased hinnad. Jooksime sinna ja veetsime tunnikese seal. Väljudes oli müra tugevnenud ja ikka voolas protestirahvast. Jalutame veel edasi, näeme huvitavaid poode,inimesed vaatavad meidki. Äkki näeme ees politseirinnet. Üks ristmik oli politseinikke täis, seisavad,turvavad rahutusi. Seal kohapeal oli hullem koht ka,ei saanudki aru mis siin tegelikult toimus. Alli jooksis politseide vahele ja lasi end pildistada. Video ka natuke mis toimus seal nurga peal. Sessuhtes mõnus,lähme veetma rahulikku päeva Santiagos ja satume keset meeleavaldust:D Noh,ikkaghi lahe vaadata:D Läksime edasi Plaza de Armas,seal ka rahvas oma loosungitega,pinnas kõik must, lärm on meeletu. Istume maha,avame energiajoogid,mis bussijaamast ostsime meeletu väsimuse tõttu,jõime ja nautisime päikest ja rääkisime. Siis tahtsime Mäkki,küsisime kahelt kutilt sealt,et kus mäkk on ja tee viis sinna.
McDonaldsi kõrval oli KENTUCKY FRIED CHICKEN!!!! Noorem põlvkond peaks teadma,mis see on.Igatahes,megakuulus kiirtoidu koht,hea kanaga ja USAst päris kui ma ei eksi. Kuna me kumbki polnud varem seal käinud ja vaid kuulnud kui hea,unustasime kõrvaloleva McDonaldsi ja suundusime sinna. Ostsin endale salati selle hea kana ja tomatiga. Lähme välja,istume kuskile kaugemale pinkidele. Mõtleme,et nüüd hakkame siis sööma,avame karbid- kahvleid pole. BLONDIIINID(ärme mu pealispinda vaata eks). Niisiiss, tagasi ei viitsinud jalutada,mõtlesime,mida teha. Otse vastas oli jäätisekohvik,läksime oma salatitega sinna ja küsisime müüjalt,et kas nad annaks meile kahvleid:D:D Saime,kes see ikka turistile ära siis ütleb. Nautisime head sööki,tõesti oli hea.



















Siis...jalutame,jalutame. Näeme meie ees noorsooesindaja gruppi,kõik uhkelt riides,kaameramehed järel. Kõndisime nende taga, Siis ta pööras. Ühe kuumima saate saatejuht. Ma nime ei mäleta,aga tundsin ära,korduvalt telekas nähtud teda. ta märkas meid,ja karjus kohe "CAMERAS,CAMERAS!". Ja siis inimesed pöördusid ümber,kaamera filmis meid,mingid tsikid miniseelikutes ka. Ja siis see tüüp hakkas hiphoppima "HOW HOW HOW ARE YOUUUUUUUUUUUUUUU" Ja tantsin ja hea tuju mehel:D Me rääkisime siis seal nats,siis mainisime, "nos puedemos hablar en espańol tambien",ehk oskame hispaania keelt ka. Siis hakkas ta hispaania keeles laulma:D tehti veidi intervjuud,küsiti küsimusi,satae kohta,kas teame,oleme näinud. Siis anti meile Calle 7(saate) mingid paberid,pidime kaamerasse karjuma seda ja siis veel mingit tunnuslauset ja siis 3kesi tantsisime seal(see mees oli HÜEPRAKTIIVNE), ja laulsime ja tema seltksonnas seal unustasin kaamerad,kõik,nautisime seal tantsimist ja laulmist kaamerate ees:D 10 minutit umbes. Siis nad läksid,põsemusid ja minek. Ja siis plaktsutatakse. Meie ümber oli NIII palju rahvast kogunenud,see sama põhitänav(protestijad juba teise kohta jõudnud), ja siis nad plaksutasid meile kui üritasime nende vahelt läbi trügida. VÄGA LAHE.
Mainin ka seda, et NELJAPÄEVAL ME OLIMEGI TELEKAS!:D Ma ise ei näinud,ei arvanud,et nii ruttu. Aga reedel koolis tulid inimesed ja ütlesid,et ma olin seal:D 2 minutit aga siiski:D kui kuskilt netist saate leian,saate te esimesena teada!:D Vot mis juhtub,kui Santiago tänaval niisama jalutada:D
Edasi oli plaan siis leida üks kaubanduskeskus,Alli oli varem nime välja otsinud. Küsisime ühe tsiki käest,kuidas sinna saada,ütles,et metrooga. Okei,lähme metroojaama. Suur. Rahvast silbib. Nagu Euroopa,oh kui mõnus tunne:D Ei leidnud piletikassat ja ei teadnud midagi:D Alli peatas ühe mehe, küsisime abi. Ta nimi oli Miguel,Peruust päris ja meesmodell siin:D Ta tõesti oli ilus,peab tunnistama. Aitas pileteid osta. Siis rääkisime veidi juttu,küsisime miline metroo ja värki,natuke maast ilmast. Alliga pidime mitu korda peast krabama,sest ta oli NIII loll:D Ma kohe mõtlesin loll modell stereotüübile:D Aga ausalt,ta tundus vahel ikka täiesti juhmard. Igatahes läks asi nii,et ta ütles et tal pole midagi niikuinii teha ja saadab meid ise sinna. Pool tundi metroosõitu. Siis bussile. Siin bussipeatused mõned nii,etväike aiake ette pantud selle ootamiskohale(see kus istuda saad ja katus peal), ja et sisse saamiseks,pead piletit panema kuskile masinasse. Alli jooksis kohe sisse läbi värava,ma ka. Niiet Miquelil ei jäänud muud üle kui 3 korda enda piletit anda. Siin süsteem vist,et ostad pileti,ja alati kui masinasse paned,siis ta märgistab midagi ära ja kuu lõpus maksad vastavalt palju sõitsid. Ja teistes bussijaamades,kus aiakest pole,alati on sisenemine eesuksest ja seal ka paned pileti sinna masinasse,PIIP ja valmis. Igatahes..bussisõit oli samuti pool tundi. Väga väsitav.
Jõuame sinna, Alli ostab piletid ära. Shopata ei saanud,sest väga kallis poed seal vaid. Niiet,tuli mõte et lähme siis teise kaubanduskeskusesse,kus ma varemgi käinud ja mis väga äge :D
Aga..olime parklas veidi aega, Miquel osutus veidi normaalse jutuga inimeseks ka,õpetas Allile salsat,nii nad seal tantsisid,ma taas fotograafi rollis. Suht kaua,rääkisime tantsudets ja niisama,siis läksime kuskile muruplatsile,Miquel rääkis enda purunenud suhetes,rääkisime tshiili inimestest,kultuuridest,väga tsillbill. Rääkis ka,et Alli on nagu loca(hull),ja ma see tagasihoidlik tüdruk. Ja et kui ta saaks valida,kas olla poiss sõber mulle või Allile,siis Allile,sest ta on blond:D Noh,mu juuksevärvi muutus mõjub:DSiis helistas Norra vahetusõpilane Pernille,et võiks temaga ka kokku saada. ja seal teises kaubanduskeskuses. Jalad alla ja bussi peale taas. Miquel oma piletiga meie eest ka:D

Jõuame kohale,saime kokku Starbucksis Pernillega, joome kohvi,sööme muffinit,räägime klatsijutte ja vahetusõpilaste elust. Ma ei tea,aga Miquel oli ka seal. Lihtsalt passis seal:D Ma ei saanudki aru,miks ta juba ära ei lähe:D Siis otsustasime shoppama minna.
Sain kahe särgi omanikuks ja rohkem ei leidnud. Koguaeg üritan leida ühte kleiti,no ei leia.
Mmm...mis veel..Noh,niisama istusime siis väljas,kuni 7ni,kuni Pernille ema järgi tuli.
















Siis läksime bussiga(miquel ikka ja jälle maksis) kesklinna pool tundi, jäätis mäkist ja tagasi terminali. Jätsime Miqueliga hüvasti, vahetasime kontakte,lubas ta tulla Los Andesesse klubisse meiega . Ma jätan vahele:D
Kella 9sase bussi peale ja ühtul 11 kodus. Ilus päev oli:D

Neljapäev,5.november.
Taaskord jäi jalgpall ära,ma ei tea mis see treener jamab. Aga õhtul siiski salsasse. No hakkas isegi rohkem meeldima,kuigi megaraske on. 5 tüdrukut ka vaid ja 10 000$ maksab-.- noh,see on seda väärt vähemalt.
JA PAKID SAIN!:) Suur tänu veelkord,vanaemale,ja perele:) Te olete nii armsad,ja niiiiii head asjad!:) Armastan teid:)

Reede, 6.november
Koolis,igav päevake. Õhtul käisin kinos "This is it"'i vaatamas. Rey de pop,ehk popikuningas,MJ on. Väga ilus film oli:)
Ja öösel koju.

Täna olen terve päeva kodune olnud. Hetkel terve pere BINGOÕHTUl. Kella 6e paiku ema küsis,kas tahan bingot. Ütlesin,et ikka. Küsisin nii muuseas,et mis kellani. "Kella 11ni". Ütlesin kiirelt,et ei soovi.Ma ei viitsi 5 tundi bingot mängida vanainimestega,no tõesti:D

Homme Fantasilandiasse. Ehk,Tšiili suurim lõbustuspark. Vaatasin youtubest videosi ka selle kohta,päris julm:D Eks homme näeb. Mauge kutsus, nad sõpradega rentisid suure minibussi,lähme. Enamus seltskonda eelmisest reedesest peost. Eks näeb. Tore päevake tõotab tulla. Aga kallis-.- Miks need lõbustuspargid nii kallid on:D Aga siis ma võtan homme seal kõike viimast ja ei teen kõik asjad ära,et raha asja eest oleks:D

Kusjuures..Reedel ütles Rosita mulle,te "quieres saver un secreto?" Ehk,tahad teada üht saladust? Ikka tahan. Näitas arvutist pilti,poisist. TEMA POISS!:D Ütlesin,et "sa oled liiga noor selle jaoks". Teeb tähtsa näo pähe, "ei ole!:)". Noh,ta tegelt muidu käitub küll vanemalt kui teised temavanused(tundide viisi shoppamine,vöäga stiilsed riided ja fotoseeriad),aga..siiski:D Noh,las lapsed mängivad.
Mainin siinkohal,et Karl kallis,igatsen sind!:)

Rohkem vist polegi praegu. Hakkan tihedamini nüüd kirjutama.!
JA YFUKAD! Teeme SELLE ära!:) Suudame küllll!

Saladus!:)










































































Ükskord väsisin rattaga ära ja kohe murule!:)














OLGE TUBLID!:)